Nele on tagasi..
Vahepeal on minu kirjutamine tahaplaanile jäänud. Eks on ikka nii,et kui pidevalt midagi teed ,siis lõpuks väsid ära ja siis enam ei jaksa. Ma pole lihtsalt õhtutundidel jaksanud enam kirjutada, sest siis on uni silmas, mis on magusam kui eimiski muu.
Juhtunud on vahepeal palju. Minu armas pojake Kris läks lastehoidu teiste lastega sõbrunema, mängima, õppima. Väga mõnus koht kus laste eest hoolitsetakse ``Fun Time`` Tiskres. Tegu on suure avara eramajaga koos aiaga, seal neil juba igav ei hakka. Hetkel oleme nädala käinud , käsil harjutamisperiood, aga kõik läks liigagi hästi ja meelitama teda sinna ei pea. Pigem on vastupidi, laps ei taha koju tulla....
Endast rääkides,siis otsin endiselt tööd. See polegi nii lihtne kui arvasin, palju haritud inimesi on ripakil, kõigil on raske. Enamus ajast kodus viibides või selle läheduses tuli mul hea mõte hakata ehteid tegema. Nüüdseks on mul neid pool kodu juba kaunistamas. Olen avastanud vahva hobi, millesse ma aina kiindun. Pidevalt uued ideed minu peas enne rahu ei saa kui olen jälle midagi uut valmis meisterdanud, vahel tunnen,et see on nagu sõltuvus,mis aina süveneb ja süveneb....igaljuhul helmepisik on peidus minu sees, loodan,et kauaks. Pealegi on ju tore teha ka teistele omanäolisi kingitusi, müüa neid või mis iganes...
Nüüdseks olen oma ehteid ka müüma hakanud, seni on läinud päris hästi,loodan,et nii läheb ka edaspidi. Soovitan kindlasti ka kõigile,kes on mõelnud proovida helmekunsti, see on imeline maailm kus on lõputult avastada.
Praegugi istun laua taga ja nokitsen ehteid teha. Õues on külm ja tuuline, tõeline sügisilm, ei taha kuidagi harjuda selle külmaga. Pageks kuskile sooja hea meelega.
Tegutsen nüüd edasi kuniks saan, õhtul siis kirjutan edasi, mis vahepeal toimus.
