Pole mahti saanud kirjutada vahepeal, ei teagi millest alustada. Käidud on vahepeal palju, Lillefestivalil, Merepäevadel, Õllesummeril laupäeval Terminaatori show´d vaatamas ja kuulamas, mis oli üle ootuste hea. Üllatusin igaljuhul, vanemaid lugusid hingele oleks võinud ehk rohkem olla,,aga see minu eelistus. Show oli see-eest aga super, kes käis ,see teab,millest räägin. Muidugi oli see ka üks eks meeste kokkutulek, neid seal jagus kui pead pöörasin, vahva oli ju näha siiski.
Pühapäeval oli see vahva päev kui Tanar, Peteri ja Peeter Nurmsi lennuväljale langevarjuhüppele läksid. Nemad pidid varakult juba seal olema,eelnevalt toimus ka väljaõpe. Mina siis ärkasin ka oma õllesummeri paaritunnisest unest ja startisime kella 10-ks venna ja Krisiga lennuväljale,et siis näha seda,mida kaua oodatud sai. Kas üldse julgust jagub jne, seda kõike oli vaja ju oma silmaga vaatama minna. Üetasin päris palju kiirust see päev,et õigeks ajaks kohale jõuda, vahepeal need neetud kiiruskaamerad teeääres rikkusid asja ära,neid ikka jagus. Lõppude lõpuks vahet ei olnud,sest kohale jõudes läks seal oodatust kauem, 3h sai veel rõõmsalt oodatud kuumava päikese käes. Õnneks oli meid aga kokku tulnud palju ja ega igav ei hakanud. Ei jaksanud lihtsalt oodata, ärevus oli sees ,aga ise hüppele minna ei julgeks, piisavalt palju jänkupüksi on minus,et ise seda teha( juba kõrgused ei ole minu rida).
Lõpuks kui tähtis hetk saabus oli neid lennukisse minejaid ikka omajagu, Moosiriiul aeti rahvast täis ja õhku nad tõusidki. Meie siis oma fotokatega panime mööda põldu ajama, teadsime umbes kus lennuk langevarjurid alla laseb. Nii me ootasime,et saada parimaid kaadreid ja videosid. Naised keset lennuvälja mehi ootamas,ehhe...
Meie mehed vupsasid esimestena kolmekesi ees alla, päris mõnus oli vaadata kuidas hõljusid keset taevast, ilm oli ka selleks ideaalne. Päris kiire maandumine oli kui juba keset põldu nad olidki, emotsioonid olid kõrged, mõnus elamus ja nauding. Hirmu ei kartnud keegi, vähemalt välja ei näidanud. Muidugi maandumine oli omaette oskus, onu Peeter maandus kuidagi õnnetult ja täna kuulsingi ,et jalg kipsis,läks natuke pahasti. Palju on aga head,mida meenutada ja pildid, videod,mida vaadata ka aastate pärast. Muidugi pole välistatud,et see viimane kord oli, nüüd pisik sees ja ehk varsti jälle hüppele lähevad.
Hiljem veel tegime Türi tehisjärvel väikese supluse peale pikka praadimist ja siis väike istumine ,jala puhkamine tädi Liy juures.
Täna, 20 juulil olen suht rahulikult võtnud,õues väikesed jalutuskäigud ja õhtul grillimine Kakumäel. Mõnus seltskond tuli kokku,sai söödud ja lobisetud. Nüüd siis väike vedelemine ja varsti magama. Lihtsalt hea on rahulikult olla ...........
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar